Kuidas kasutaksid GPS-i tunnis?

Endomondo app on minu jaoks suhteliselt tavaline ja väga palju kasutatud programm. Olen seda isegi kasutanud eelkõige sporti tehes - see on hea kaks ühes: saad aja, kiiruse ja teekonnapikkuse kohe teada. Küllaga pole ma varem mõelnud, et seda saab ju ka õppetööga seostada.
Kunstis saab teha nii, et ma mõtlen lastele välja mingid kindlad teed (tänava nimetused annan lastele, kust nad läbi peavad käima) ning siis hiljem kui klassi kokku koguneme, saame võrrelda mis kujutised lastel tekkisid. Tegelikult õpetaja isegi ei peaks andma mingeid tänavaid - lastel oleks põnev ise mõelda mingid kujundid välja planeerida enda teekonda.
Seda saab ka kasutada geograafia ja teiste tundide tarbeks ka - teha nö orienteerumine. Sul on antud kindlad punktid, mida sa pead külastama ning igas punktis on ka vastav ülesanne (nt matemaatika mingi lahenduse või loodusõpetuse küsimusega saad järgmise punkti teada). Pärast kui lapsed on valmis, on õpetaja ülesandeks jälgida Endomondo järgi, kas lapsed läbisid kõik punktid.
Kehalises saab seda samamoodi kasutada - jooksed mingi kindla distantsi läbi ning siis esitad õpetajale. Minul gümnaasiumi ajal oli võimalik saada kuuperi testist lahti, kui osalesid nt maijooksul ning sinu jooksuaeg oli üleval.
Endomondot saab kasutada tõesti paljudes erinevates tundides, mida vanemas klassis laps käib, seda rohkem võimalusi tekib.

Kokkuvõte eelpraktika vaatlusest

Minu ja Riine praktika toimus neljal päeval (E-N) Tallinna Reaalkoolis. Me olime igal päeval erineva klassi juures nende tundi vaatlemas. Vastavalt nädalapäevade järjestusele olid meil vaatlemiseks järgnevad klassid: 2.C klass; 1.C klass; 9.C klass; 7.C klass.

Me nägime vägagi erinevaid tunni sissejuhatusi, väiksematel klassidel olid mängulisemad sissejuhatused: näiteks 2.C klassis on suur advendikalender (mille lapsed ise meisterdasid) ning igal hommikul teeb üks laps oma pinginaabriga vastava päeva aknad lahti ning loeb ette, mis on sinna sisse kirjutatud (kas seal on siis mõni luuletus või mõistatus jne). Matemaatikas kasutati jällegi sellist võtet, et laps saab istuma kui ta vastab õpetaja öeldud tehte õigesti. Selline võte paneb lapsi mõtlema ja see on nagu selline äkk ajurünnak, lapsi paneb motiveerima mõtlema mõte, et siis saab ruttu istuma. 1.C klassiõpetajal on jällegi tavaks eesti keele tundi alustada muinasjutu lõigu ette lugemisega. Mul oli seda nii tore jälgida – lapsed kuulasid huviga “Kaunitar ja Koletis” muinasjuttu ning klassis oli haudvaikne. Nooremate õpilaste tunni häälestamiseks tulekski lähenda mänguliselt ja loovalt, see lastele meeldibki. 7.C klassis oli jällegi vene keele tunni alguses kutsutud külaline, kellega siis vesteldi aastaaegadest ja tähtpäevadest, mõistagi vene keelest. Üldiselt väga palju sellist otsest häälestamist polnudki 7. ja 9. klassil, pigem oli selline üldine, et pandi paika kontrolltöö ajad ning räägiti üle eelneva tunni teema.

Kõikides tundides edastati materjal ja teema arusaadavalt. Kui algklassides oli põhjalikum, siis põhikoolis teema varieerus näiteks: 9.C klassi ajaloo õpetaja oli väga huvitava jutuga ning nad võtsid parasjagu I Maailmasõda aga aeg-ajalt õpetaja hakkas rääkima näiteks ka I Maailmasõja kõrvalistest isikutest (põnev teada, faktid jne). Tund ise oli väga põnev ja õpetaja andis väga huvitavalt seda teemat edasi. Algklassides on õpetajad ikkagi rohkem ühe kindla teema juures, sest muidu tekiks klassis suur segadus, et mida tegema peab.

Eesmärgid saadi üldiselt ikka täidetud ning õpetajad ka kontrollisid tunnitööd ja kodus tehtud ülesandeid. Mõni õpetaja tegi rühmatöö ning tunni lõppedes käis ta kõikidest rühmadest läbi ning küsis grupilt küsimusi, et ikka teada saada, kas õpilased tegid oma tunnitöö ära ja kas ka õigesti. Mõndades tundides anti töölehti, mida õpilased pidid täitma ning teistes tundides jälle korrati tunni teemat koos – kas siis õpetaja küsis küsimusi ja õpilased vastasid või tegid ühise sellise “juturingi”.

Õppemeetodeid nägin ma väga mitmeid, kasutati nii jutustamist (näiteks vene keele tunnis oli koduseks tööks jutu õppimine ning üks haaval käidi klassi ees jutustamas), seletusi – teoreetiline osa nagu näiteks 9.C klassi ajalugu, kus õpetaja rääkis terve tunni I Maailmasõjast. Ajaloo õpetaja kasutas ka enda tunnis internetti. Nimelt lasi õpetaja projektoriga seinale erinevate isikute/sündmuste/kujude jne pilte ja tekste, et samal ajal kui õpetaja räägib parasjagu sellest inimesest või sündmusest, said lapsed ka tahvli pealt lugeda ja pilti vaadata. Oli ka koduste tööde kontrollimine ja individuaalne töö – töölehtede täitmine ja vene keelsete sõnade kirjutamine ja tõlkimine.

Kasutati ka rühmatöid, diskussiooni, arutlemist. Me kõik teame, et rühmatööga paratamatult kaasneb ka lärm ja lobisemine aga ikkagi peaks takistama lärmil liiga kõvaks minemist. 7.C klassis oli rühmatöö ning see lärm, mis seal klassiruumis oli, tekitas minus õudust. Kõige rohkem mind häiris see, et õpetaja ise ei teinud teist nägugi, mina sain selle tunni jooksul kohe aru, et mõne poisi võiks ette istuma tõsta ja siis oleks tunnis kohe palju vaiksem. Õnneks õpetaja tunni lõpus siis kontrollis õpilaste vastuseid suuliselt ning kõikidel oli ikka töö tehtud, mitte ei lobisetud terve tund. Algklassides kasutati jällegi ahellugemist, mis on minuarust väga tore viis, kuidas kogu klassi lugemisele kaasata.

Praktika käigus jälgisime me ka õppima õppimist, meie õnneks puutusime me kokku kõikide õpioskustega.

Alusõpioskused on lugemis-, kirjutamis-, kõnelemis-, kuulamis- arvutamis-, mõõtmis-, vaatlusoskus. Me nägime kuidas lapsed kasutasid sõnastikku, et vene keelseid sõnu tõlkida ning kuidas nad leidsid vajaliku materjali oma õpikutest üles. Saime ka osaleda tunnis, kus kasutati tahvelarvuteid ja lauaarvuteid – õpilased pranglisid (peastarvutamine) ning seda oli tõesti hea näha, et 2.C klass sai tehnoloogiaga ideaalselt hakkama (mõnel üksikul esines mõni probleem). 2.C klass kirjutas ka kava endale, mille järgi oleks hea juttu jutustada. 9.C klass näitas meile, kuidas konspekteerida tunnis ja vaikselt kuulata õpetajat (see oli minu jaoks üllatav, et lapsed nii vaiksed ja huvitatud olid sellest).

Tunnetuslike õpioskuste alla kuulub tähelepanu, mälu, mõtlemine ja fantaasia. 2.C klass pidi kirjutama talvise jutu ja seiklusjutu, ühiselt mõeldi välja põnevaid pealkirju ning iga üks sai ka enda pealkirja ette lugeda. Mulle meeldis ka see, kuidas lapsed arutlesid päkapikkude ja Jõuluvana olemasolust – oli ikka neid, kes uskus päkapikkudesse, enamus uskus ainult Jõuluvanasse. Kuna mina sattusin ka ühe kontrolltöö ajaks klassi (saksa keel), siis nägin kuidas õpilased keskendusid ja kui algselt oli kogu tähelepanu minu peal siis kontrolltöö kätte saamisel läks kogu tähelepanu sinna.

Organisatsiooniliste õpioskuste alla kuulub õppimise ja puhkamise reziim, erinevate õpitegevuste sobiv järjestamine ja jaotamine. Kui toimus jutustamine, siis õpetaja jagas lastele tunnitöö ja niimoodi käidigi üksteise järgi klassi ees vastamas, kui teised nokitsesid oma tunnitöö kallal. See on hea viis, sest vahepeal saavad õpilased kätt puhata ja natuke pead selgemaks saada, kui vahepeal teeb minutilise pausi. 2.C klassis kasutati jällegi sellist võtet, et kes sai pranglimisega varem valmis võis rahulikult istuda ja joonistada arvutis – lastele meeldis seda teha ning see on omamoodi lõõgastav ja rahustav tegevus. Algklassides õpetajad väärtustavad vahetundi rohkem – tavaliselt õpetajad lausa keelavad vahetunni ajal kasvõi oma kunsti tööd edasi teha.

Sotsiaalsed õpioskused avaldusid igas tunnis – alati kuulati kaasõpilane ära ning vajadusel abistati teist. 1.C klassis oli küll vahepeal selliseid olukordi, kus õpetaja pidi meelde tuletama lastele, et õpilane ei saa rääkida sellises lärmis aga see on ju mõistetav ka, esimene klass veel ei ole harjunud täielikult oma klassi keskkonnaga. Üksteisega suheldi sõbralikult ja rahulikult, õpetajasse suhtuti positiivselt ja tõsiselt. Mulle meeldis see, et mõnes tunnis väljendus eriti hästi õpilaste ja õpetaja vaheline suhe – õpetaja oli avatud ja sõbralik ning õpilased austasid seda õpetajat, vahepeal visati ka nalja.

Hindamine ja tagasiside andmine on väga oluline osa õpetaja tööst. Me nägime väga palju erinevaid viise, kuidas hinnata õpilasi ning kindlasti sain ma ka tulevikuks endale paar ideed. 1.C klassi õpetaja tegi õpilastele templiga töölehe peale märgi, kui laps on õiges suunas liikumas (st teeb ülesannet õigesti) ning alati kiideti õpilasi. Selline käitumine motiveerib õpilasi õppima ja pingutama – kes siis ei tahaks endale saada uhket märget hea töö eest! Mõni õpetaja võttis lastelt rühmatöö tunnitöö ära ning lasi igal grupil väikese lõigu jutustada tunnitööst (antud teema oli üks muinasjutt). Ning näiteks muusika õpetaja kutsus lapsi klassi ette salmi kaupa laulma ning selle eest hinnet saama. Tehti ka kontrolltöid ja jutustamisi.

Üldiselt olid õpilased väga usinad õppijad aga ikka tuleb olukordi, kus õpetaja peab tundi segavaid lapsi keelama. Näiteks 1.C klassi muusika tunnis lasi õpetaja õpilasel seista, kui laps korduva keelamise peale ikka tegi rumalusi. Lisaks sellele ei meeldinud õpetajale kuulda parastavaid lauseid ja hääli nagu näiteks: "jess" või "haha". Sellised hääled ja väljendid tulid siis, kui õpetaja valis keda laulma kutsuda ning mõni laps siis ei suutnud oma emotsioone tagasi hoida. Õpetaja karistas selliseid lapsi siis kohale tagasi saatmisega ning laps ei saanudki laulda. Paar õpetajat olid sellised kes lasid ja lasid sellel lärmil kasvada ning viimases hädas siis keelasid lapsi, üks õpetaja ei kavatsenudki keelata “peaasi, et nad tunnitöö ära teevad” (ma olin, leebelt öeldes, šokeeritud sellest). Põhikoolis oli näha ja tunda õpetajate rangemat poolt ning otsekohesust, mõni õpetaja oskas klassi kohe vaikima panna.

Ning muidugi oli ka lapsi, kes jäid tunnitööga hätta või kuidagi ei suutnud ennast õppima saada. Siis õpetaja individuaalselt pöördus selle õpilase poole ning abistas teda – andes talle vihjeid või koos lahendades esimese punkti ära. Suunab õpilast küsimustega, lõpuks said ka hädasolijad ilusasti tunnitööga hakkama.

Minu üllatuseks olid tegelikult üldkokkuvõttes lapsed väga vaoshoitud ja viisakad. Lärmi oli vähe (v.a see üks tund) ning õppetöösse suhtuti tõsiselt. Mul oli väga meeldiv olla nende klassidega koos ning kõige meeldivama tunde jätsid mulle sisse sealsed õpetajad – nad olid nii positiivsed, rõõmsad, avatud, otsekohesed ning sa nägid, et neile meeldib oma töö. Kui sul on kõik need omadused olemas, siis sujub õppetöö palju kergemini ning suhted õpilastega on ka tugevamad.

Ma olen väga õnnelik, et sain Reaalkooli vaatlemas käia ning minu praktika kogemus oli tõesti väga põnev ja ootustele vastav! 

Eelpraktika eneseanalüüs

EELPRAKTIKA  ENESEANALÜÜS

Oma eelpraktika kogemusi analüüsides, palun mõtle:

Mida õppisid kõiki eelpraktika ülesandeid täites?	Kuna see oli mul esimene kord üldse klassi ees niimoodi õpetada, siis ma õppisin päris palju uut. Ma õppisin kuidas tundi häälestada ning kuidas lastelt küsimusi küsida (mida vältida jne). Õppisin ka siduma infotehnoloogia vahendeid koolitunniga. Ma varem ei olnudki mõelnud, et on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas tehnoloogiat tunnis kasutada (näiteks teen ise tunni jaoks mingi animatsiooni või kasutan matemaatikas tahvelarvuteid). Tänapäeva lastele meeldib õppida IKT-vahenditega – nii on huvitav ja uus. Ning see, et meie oskame neid kasutada tuleb meile väga kasuks.
Kuidas toetas eelpraktika korraldus Sinu kogemuste omandamist?	Eelpraktika korraldus oli päris hea ainult, et minu arvates oleks võinud vaatlus olla enne praktikat. Seda sellepärast, et siis me oleksime saanud klassiga varem natukene tutvuda ning juba silmanud nt keskmisest andekamad lapsed ära ja sellised, kes vajavad rohkem õpetaja tähelepanu. Muidu iga korraga saime aina julgemaks ja avatumaks ning peale esimest praktikat hakkasime juba andma täies mahus tunde. Kindlasti oli oluline see, et tunnikava pidime me kindlaks ajaks esitama – siis saime me ka tagasisidet ning oli aega väikeseid muudatusi teha.
Kuidas hindad koostööd paarilisega? Mis oleks võinud olla teisiti?	Koostöö paarilisega sujus meil väga hästi. Me sobime Riinega väga hästi kokku ja kuna oleme ka igapäevaselt väga head sõbrannad, siis meil tahvli ees oli väga hea ja vaba olla. Abistasime alati üksteist kui vaja ning tajusime ka ära olukorrad, kus üks jäi hätta, siis teine kohe võttis üle või lisas midagi omalt poolt.  Me täiendasime üksteist koguaeg ja abistasime klassi võrdselt. Meil mingeid erimeelsusi ei esinenud ning kavad valmistasime kiiresti ja üksmeelselt.
Milliseks hindad koostööd õpetajaga? Mis oleks võinnud olla teisiti?	Õpetajaga koostöö oli ka väga hea. Meil oli õpetajaga tihe suhtlus nii päris elus kui ka e-maili kaudu.  Alati enne tunni algust me rääkisime oma kavapunktid üle ning õpetaja andis meile häid nippe või juhendas meid, kuidas millelegi läheneda ning julgustas meid ikka klassi ees julged olema ja klassis ohjad enda kätte võtta. Ka õpetajaga ei esinenud meil erimeelsusi, kõik meie koostatud kavad olid talle sobivad ning vajadusel aitas meil siis kas täiendada või midagi ümber muuta (viimast oli vähe).
Kas ja kuidas toetas Sind ajaveebis ülesannetele antud tagasiside?	Mind aitas ikka, eriti üks kord kui õppejõud suunas tähelepanu sellele, et tunni teema peaks olema tahvlile ikka üles kirjutatud ning kiri peab olema loetav ja tähed ühe suurused. Muidugi see oli peale esimest praktikat ning esimesel praktikal me muidugi olime natuke rohkem närvis kui järgnevatel kordadel ning see jäi meil siis seetõttu kahe silma vahele. Aitas kindlasti ka see, et me saime koguaeg positiivset tagasisidet ning ka õppejõud julgustasid meid olema julged ja aktiivsed, sõbralikud ja avatud.
Mida muudaksid lõimitud praktika korralduses HT ja didaktikaga?	Ma ei muudakski vist midagi, sest haridustehnoloogia sobib väga hästi just esimese aastaga kokku (kui pead klassi ees õpetama). Just see, et me saime kasutada erinevaid tehnoloogia vahendeid tegigi klassi ees olemise (mulle vähemalt) kergemaks. Meil oli segadus ikkagi sellega, et mis aines mida vaja oli. Lõpuks tuli meile ka HEV kava ja siis olid juba klassiõpetajad ka segaduses ja neid ei olnud teavitatud jne. Et ühel hetkel oli võibolla nagu liiga palju erinevaid lehti tekkinud ühe praktika nädala peale ja see oli päris koormav. Aga õnneks saime kõik ilusti tehtud.
Too välja 3 tugevust ja 3 arengukohta Sind juhendanud õppejõududel	Airi Kukk on väga meeldiv õppejõud. Mulle meeldib Airi otsekohesus ning siirus – kiidab ja julgustab aga toob välja ka meie puudused (mida oleks võinud teisiti teha? Küsimuste küsimine jne). Mulle väga meeldis, Airi tagasiside meie tunni kohta, kus kasutasime animatsiooni „Jõumeeste puder“ . Anne Uusen on väga rõõmus ja sõbralik õppejõud. Mulle meeldib Anne positiivsus ja selline energilisus – pani kohe mõtlema, et mina tahaks ka tulevikus selline tore olla, kes kohe äratab lapsed niimoodi oma hea tujuga üles. Annelt saime me väga palju põnevaid näitvahendi ideid, mida ise saame endale valmistada ning muidugi ka kogu põhja – kuidas klassi ees olla. Elyna Nevski on ka sõbralik ja tore noor õppejõud. Haridustehnoloogia loeng on meie jaoks hädavajalik ja minu üllatuseks ma õppisin nii palju uut (ma ise siiralt uskusin, et oskan tehnoloogia valdkonnas kõike teha). Arengukoha poolest ma ei oska midagi muud eriti välja tuua kui see üks – päris mitmel korral jäi kursusel ülesanne arusaamatuks. Kas tuleb praktika lehed välja printida, kas peab puudutud asjad järgi tegema, millal see valmis peab olema jne. Õnneks murekirjadele saadi ka kiiresti vastused. Muidugi mis mind ennast häiris oli see, kui räägiti ühest kodutööst mitu nädalat tagasi aga materjal, mille põhjal seda teha, pandi üles paar päeva enne tähtaega (mina isiklikult oleksin sellise ülesande juba ammu ära teinud, mitte kõige pingelisemal ajal).